Riiklik mesilane

Mida tuleb teada mesitarude ja mesinduse kohta?

Igaüks, kes tahab mesindusega alustada, peaks olema võimeline mõistma mesinduse ajalugu. Kuigi keegi ei tea, millal mesindus algas, on olemas joonistused, mis näitavad, et mesindus pärineb 13 000 aastat eKr. On teada, et mesilasi kasvatati paljudes kultuurides läbi ajaloo.

Mesinduse ajalugu

Kesk-Ameerika maiade tsivilisatsioon, varased egiptlased ja roomlased olid mõned tsivilisatsioonid, kes kasvatasid mesilasi. Roomlased uskusid, et mesilased on nii olulised, et neil oli jumalanna nimega Mellona, kes oli mesilaste kaitsja.

Kaasaegne mesindus loodi 1800. aastate keskel. Ameerika Ühendriikides on mesindust harrastatud juba 1600. aastatest alates. Arvatakse, et esimesed tarud toodi Inglismaalt Ameerikasse 1622. aastal. Need jõudsid Virginia kolooniasse. Selle ajastu pioneerid kohanesid kiiresti uue maaga. Mesinduse levik teistesse kolooniatesse, nagu Massachusetts ja New York, toimus pärast esimeste mesitarude saabumist kiiresti.

Enamik varaseid mesinikke kasutas savist ja õlgedest valmistatud taru. Skep on kuplikujuline taru, mis võimaldab mesilastel siseneda ja väljuda. Seda tüüpi taru ei sobinud meekorjamiseks. See tähendas, et igal aastal tuli ehitada uued tarud ja rajada neisse koloonia. See oli väga ebaefektiivne viis mesinike pidamiseks. 1852. aastal leiutas L. L. Langstroth tänapäeval kõige tavalisema mesitaru. Langstroth on Langstrothi mesitaru. See uut tüüpi taru leiutati selleks, et mesinikud saaksid mee korjata ilma taru hävitamata. See on selgelt tõhusam mesindusmeetod.

Muud olulised leiutised tehti mitte kaua aega pärast langstrothi mesilaspesa leiutamist. Vahakambri leiutis on kahtlemata üks tähtsamaid leiutisi, mis viisid kaubandusliku mesinduse arenguni. See alus võimaldas mesilastel valmistada kvaliteetseid kammi.

Suitsutamisseadme leiutamine võimaldas mesinikel lõpetada väävli põletamise, mis oleks tapnud nende mesilased. Sel perioodil loodi ka kaasaegne mesinikuülikond, mis sai alguse loorist. 1800. aastate keskel ja lõpus imporditi Ameerika Ühendriikidesse mitmeid mesilaste sorte. Paljud neist sortidest on pärit Egiptusest ja teistest Kesk-Ida riikidest.

Enamik mesilasi tuli siiski Itaaliast. Enamik mesinikke peab mesilasi, kes on Itaalia mesilaste järeltulijad. Nendega on lihtsam töötada. Alates mesinduse algusest kuni 1800. aastate alguseni tegeleti enamasti mesindusega väikeses mahus. Seda tehti enamasti väikestel aladel. Kaasaegse mesindusvahendi leiutamine võimaldas mesinikel laiendada mee tootmist kaubanduslikule tasemele.

Mesilasperede tüübid

Esimene õppetund, mida kõik mesinikud peavad õppima, on see, millistes tarudes nad peaksid oma mesilasi hoidma. Aja jooksul on mesinikud tarusid täiustanud. Oluline on meeles pidada, et mett tuleks koguda oma tarust võimalikult kiiresti.

Langstrothi taru on Ameerika kõige populaarsem taru. Seda nimetatakse sageli liikuva raamiga mesitaruks. Kärged hoitakse selle puitkraami sees. Puidust raami mahub üheksa kuni kümme kärgedega. Komme saab vabalt raami külge riputada. Ei ole ülemist ega alumist osa. Kärged võivad olla valmistatud kas vahaplaadist või plastikust alusplaadist. Vahalehtedest saab ehitada mesilasi ja seejärel hakata vaha tootma. See võimaldab neil ladestada mee ja õietolmu kärgede rakkudesse. Kui need on mett täis, on raamid hõlpsasti meeles. Meistermesinikud eelistavad top-bar meekarpi.

Top-Bar tarud on Aafrika mesinike eelistatud valik. Top-Bar taru ülaosas on latid, mis võimaldavad mesilastele juurdepääsu vahakärgedele. Pärast mee ekstraheerimist ei saa selle taru latte uuesti kasutada.

Kui kasutate Langstrothi taru, siis see ei kehti. Selle stiili tulemuseks on madalam meetoodang. Need selge kollane mesi on kvaliteetne mesi. Seda mett võiks müüa kärgede sees oleva mehena. Otsus selle kohta, millist meekarpi kasutada, on oluline õppetund mesinduses.

Asjad, mida mesinduse puhul arvesse võtta

Arvestage ka järgmist: Milline on parim viis taru oma maale toomiseks? Millised on piirangud teie piirkonnas? Milline on teie maksimaalne kasutatav ruum? Neid ei tohiks paigutada teiste kodude lähedusse. Vältige nende paigutamist puhkealade lähedusse. Kuigi mesilased on loomulik armastus, ei tohiks oodata, et teised oleksid nende suhtes sama entusiastlikud. See kehtib eriti mesilaste allergiliste inimeste kohta. Peaksite tagama, et teie mesitaru asuks nektari- või õietolmu allikate lähedal. Nii on mesilastel lihtne toidule ligi pääseda. Meistermesinikud hoiavad neid oma põllukultuuride tolmeldamiseks.

Tagage ka, et teie tarul oleks juurdepääs värskele veele. Seda võite pakkuda teie või looduslik mageveeallikas. Veel üks kaalutluspunkt mesilaspesa paigutamisel on see, kuhu see peaks paigutama. Kaaluge, kui haavatav on see vandaalide ja muude röövloomade rünnaku suhtes. See peaks olema kaitstud looduslike vaenlaste, nagu karud ja kährikud, eest. Need on ka inimvandaalid, kes tahaksid teie taru hävitada. Vargad võivad samuti otsida kvaliteetset mett.

Samuti peaksite tagama, et teil oleks igal aastaajal ja igas ilmastikuolukorras juurdepääs oma mesilasperele. Te näete, et mesilased on teatud aastaaegadel hõivatud, kuid teistel aegadel mitte. Siiski on teil aastaringselt hõivatud.

Mesinduse kaitse

Mesindus hõlmab teatavaid protseduure ja te vajate õiget varustust. Kaitsevahendid on kõige olulisem osa, mida vajate, et tagada ohutus mesilaste nõelamise eest. Pidage meeles, et mesindusega kaasnevad omad riskid. Teid võib mesilane pista, mis võib lõppeda surmaga, või olete teie ja teie pereliikmed mesilase pikeele allergilised.

Et kaitsta end mesilaste nõelamise eest, vajate täielikku mesinikuülikonda, mis sisaldab mütsi, loori, kindaid ja loori. Samuti peate ostma muid seadmeid, näiteks suitsutamisseadme, söötja ja mee ekstraheerija. Mee väljatõmbaja aitab mee kärgedest koristada. Suitsuti hajutab mesilasi, nii et nad ei pea teid sissetungijaks ja te saate nende ümber töötada. Söötja võib olla kasulik talvel, kui mesilased tulevad tarust välja harvemini.